Mai oli hämmastavalt soe kuu- nii umbes kaks nädalat oli päeval sooja keskmiselt 23 kraadi. See tähendab ka seda, et kevad tuli ja läks eriti tempokalt. Nii umbes nädala jooksul õitsesid ära kõik kevadlilled, kasvasid suureks lehed puudel ja muidugi rohi. Eriti umbrohi. Kui veel hommikul olid kased raagus, siis õhtuks olid lehed juba nii keskmise suurusega. Nii et kevad tuli sel aastal tõesti teisiti....
Meil on nüüd kahel pool maja terrass. Ants ehitas selle talle omase põhjalikkusega. Nii et hommikukohvi joomiseks ja muidu mõnulemiseks on meil võimalusi jälle juures.
Jaanuaris sai Hendrik seitsme aastaseks ja kambakesi kinkisime talle tsikli. Sellise väiksemat sorti. Mais sai ta seda siis ka ühel nädalavahetusel katsetada. Mingil määral seostub mulle kevade algusega alati just selline masinate töristamine, siis on tsiklivendadel alati hull valu masin välja ajada ja sellega esimesed kiiremad ringid teha. Kuna Hendrik on ilmselt kõige töökam laps maailmas, siis rohkem polegi tal olnud aega tsikliga katsetada. Lisaks on teda ees ootamas lasteaia ja eelkooli lõpetamine ning septembris päris kool.
Igal hommikul ma tänan seda päeva, mil otsustasime korteri maha müüa ja maale kolida. Linnas nägi õue minek välja selline:
*Lapsed viisakalt riidesse (ennast ka), vankrite ja muude kodinate alla tirimine
*Tänaval lastest küünte ja hammastega kinni hoidmine ja kihutavate autode eest päästmine
*Enne laste mänguväljakule lubamist põhjalik süstalde ja koerajunnide kontroll
*Selleks ajaks oli endal juba nii kõrini kogu teemast, et tahaks juba koju
*Uuesti tänavat pidi koju kakerdamine
* Vankrite ja laste teisele korrusele vedamine
Praegu ma teen lihtsalt ukse hommikul lahti. Kuna Ants on ehitanud koju mänguväljaku ja lisaks on meil batuut, siis lastel tegevuse puudust pole, nad teavad väga täpselt kuhu nad tohivad minna ja kuhu mitte. Pealegi on alati õues keegi täiskasvanutest, kes hoiab möödaminnes lastel silma peal. Et siis hommikul laseme lapsed nagu vasikad õue peale lahti ja õhtul korjame kokku, esikus võtame kõik riided seljast ära, lapsed lähevad otse vanni ja riided otse pesumasinasse. Ja nii iga päev.
Parafraseerides Astrid Lindgreni, Saskia on jonnaks nagu vana kits. Ta teeb täpselt ja ainult neid asju mida ise tahab. Ühel päeval otsustas ta ise sööma hakata. Ise tähendabki ise. Minu jaoks tähendab see tavaliselt peale söömise lõpetamist Sassilt kõikide riiete eemaldamist ja pessu viskamist ning uue riidekomplekti selga sikutamist, lisaks läheb tema tool täispessu. Jah, vaene pesumasin saab vatti iga päev.
Umbes viis aastat tagasi hakkasin rääkima, et peaks ikka jälle kartulid maha panema ja porgandid ja kapsad ja peedid. Vaikselt tasapisi võtsid Riina ja Vello vedu ka ja praeguseks on meil kamba peale täitsa korralik põllumajandus. Toidu suhtes on mul selline kiiks, et kui vähegi võimalik, siis ma tahan teada toidu päritolu. Nii ongi mul juba ammu välja kujunenud konkreetsed inimesed, kelle käest ma ostan liha ja juurvilju ja ka näiteks õunu. Hakkliha teen ise, leiva küpsetan ka ja valmistoitu ega poolfabrikaate ei tarbi üldse. Ei maitse noh. Ilmselt suures osas tänu sellele pole meie lastel allergiaid. Väikselt- vaikselt olen seda mõtteviisi levitanud ka ja näiteks Antsu sõber ja meiega samas külas elav Rain ( kes alguses vaatas mulle sellise jutu peale kaastundlikult otsa, et oh sa vaene vaimust vaene linnainimene) kasvatab lisaks köögiviljadele ka kanu, küülikuid ja peab lehma.
Elu on lill.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar