hommikujooksust

Käin üpris tihti hommikuti metsas jooksmas. No sõna jooksmine on siinkohal muidugi ilmne kirjanduslik liialdus, lontsimas ütleks selle kohta mu isa. Mulle külavahel joosta ei meeldi, seega sõidan tavaliselt Nõmmeveski poole üles,pargin auto ja teen rahulikult nii umbes 7 km ringi. Hommikuti kella kuue paiku on mõnus kooserdada metsa all,mõelda omi mõtteid ja pidada päevaplaani. Ühtlasi ärgata üles.
Nii paar päevakest tagasi läksingi jälle oma tavalisele ringile, olin sörkinud umbes poolteist kilomeetrit, kui kuulsin metsast praginat, no täitsa tavaline ju, et metsas pragiseb... vaatan sinnapoole ja näen kuidas kaks karupoega jooksevad minust nii umbes 30 meetri kaugusel. Esimene mõte oli kohe, et kus kurat see emakaru on???? keerasin kannapealt ümber ja kihutasin auto poole tagasi. Hea asi on muidugi see, et nii kiiresti pole ma muidugi ka mitte parematel päevadel läbinud pooleteistkilomeetrist vahemaad. Kehv lugu aga selles, et ma ilmselt pikemat aega ei julge sinna metsa minna. Ja peale mõnusa jooksuraja on seal ka mu lemmik kukeseene ja puraviku paigad. Ja vaesed karud- üldse mingit rahu pole, kell kümme õhtul ronivad viimased marjakorjajad metsast välja ja kell kuus hommikul on juba järgmine loll platsis.

See foto on tehtud Antsu poolt Kolmardeni loomaaias