Grete traditsiooniliselt pühapäevane tantsutrenn asendus sel nädalal laupäevase tantsutrenniga ja sestap otsustasime ka meie traditsioone muuta ja minna linna kogu perega, et käia kinos ja söömas ja muidugi ka tantsutrennis. Ja üllatus küll aga kõik laabuski täitsa rahumeelselt. Grete trenni, meie sukeldusime Sassuga kaubandusse ja Ants läks omi asju ajama. Ma pean ütlema, et Sassu on unistuste shopingukaaslane. Ei virise, on konkreetne ja kui on midagi kokku lepitud, ei ürita seda igal võimalikul ja võimatul juhul ümber rääkida, lisaks delikaatne. Näiteks igavas köögitarvikute poes teatas Saskia, et läheb vaatab mis toimub, ning seisiski kaupluse ukse juures kuni ma poele ringi peale tegin. Õnneks olin taiplikult kinopiletid netist ära ostnud ja vähemalt seeee saba jäi meil läbimata ja ka kommide ostmine käis kiirmeetodil- Anna-Justina seisis juba kassajärjekorras ja meie täitsime pakid kiirelt-kiirelt. Filmiks Lõvikuningas, mis meeldis isegi Saskiale ( tema eelmise kinokülastuse pühiksin meeleldi mälust). Noorem osa seltskonnast ilmutas juba pehmelt öeldes väsimuse märke ja tegime kiire otsuse minna sööma Vapianosse. Noh, tundub, et selle otsuse tegid paljud kinokülastajad. Rahvast oli laupäevasele kohaselt murdu, kuidagi leidsime ikka kohad ja saime toidud. Hoolimata kergest ärevusest viiele inimesele kohti otsides, oli ikkagi tore ja lõbus ja toidudki täitsa söödavad ( peale eelmist kahtlast toiduelamust olen Vapianot pikalt vältinud ). Kodutee möödus tagapingilt kostva ühtlase norina saatel äärmiselt sulnilt. Õhtupoole läksid saunasõltlased sauna ja muud pereliikmed tegelesid rahumeelselt (!!!!!) omade tegemistega.
Ja pühapäev oli lihtsalt tore jorutamise päev. Lõppu ikka väike draama ka.... Saskia lükkas ukse nii ägeda hooga lahti, et teda luurav Grete jäi varvastpidi ukse vahele, varbaküüs läks kergelt siniseks ja nuttu ning dramaatilist lonkamist jagus pikaks ajaks. Lisaks pisaraterohke öine valuvaigisti võtmine. Gretel oli tõesti väga valus aga minusugusel tuimal tükil on raske Grete emotsioonidele samas rütmis kaasa elada, ta emotsioonidel lihtsalt puuduvad pooltoonid.
Üle pika aja lugesin tõesti hea raamatu läbi- Jaan Krossi mälestusteraamatu esimese osa. Tavaliselt harrastan kiirlugemist, seekord lihtsalt surusin tempo maha ja nautisin meisterlikku ja äärmiselt krossilikku sõnakasutust. Jube kahju, et läbi sai, pean nüüd otsima teise osa ka üles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar