Mõni päev on mornim kui mõni teine... Eile oligi üks igati morn päev. Algas sellega, et ma magasin sigahalvasti. Siis terve ports töömuresid, mis lihtsalt keeldusid lahendumast. Ja mida teeb söögisõltlane, et päeva parendada? Eks ikka läheb sööma. Nagu tellitult jääb peaaegu koduteele restoran OKO. Siiani olen saanud OKO kohta ainult häid sõnu levitada. Ei teagi nüüd kas eile oli ka restoranile kehv päev aga ilmselt ma sinna nüüd tükk aega ei lähe. Peale meid oli ainult kaks seltskonda aga toite ootasime ebamõistlikult kaua. Ma ei eelda, et restoranis saab süüa jooksupealt ja kohe aga tervet päeva ei olnud meil ka plaanis seal veeta. Siseinfot ma ei oma, niisiis arvangi, et võibolla on OKOs vahetunud kokk. See mõnus fluidum, kui sööd kohas, mida tehakse hingega, toitu, milles iga pisiasi on paigas, noh see fluidum hajus eile. Näiteks pasteet oli hea aga serveeritult tavalise röstitud poesaiaga kahjuks täiesti keskpärane toit. Toidu juurde pakutud valge vein leige. Teenindajad olid selgelt väsinud, ehk et siis viisakad aga mitte eriti sõbralikud. Ainult arve kandis välja tipprestorani taseme. Lõputust ootamisest sai jaks nii otsa, et ma ei tellinudki kohvi ja magustoitu. Minu kohta on see ikka ektreemselt ennekuulmatu tegu. Hullult kahju on pettuda sellistes kohtades mida sa muidu hoiad pidupäevadeks või pahatujupeletamise kordadeks.
Õnneks kodus läks ikka tuju kõvasti paremaks. Kodus läheb tuju ju alati paremaks. Eriti kui ma mõtlen selle peale, et homme hakkame angerjat suitsetama. Ja et ma hakkan krookuste sibulaid mulda panema. Ja et ma mõtlesin välja kuhu ma uue istutusala teen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar