Aasta 2014 sõnas ja pildis. Vol 1

Väga keeruline aasta oli. Midagi päris hullu siiski õnneks ei juhtunud aga kui eelmise aasta peale tagasi mõtlen, siis on hinges kuidagi segadus.
Jaanuar kulges uimaselt ja rahulikult, mina käisin suusatamas. Selline talveune kuu. Kõik maadlevad pahuruse, väsimuse ja haigustega.
Veebruar ja märts läksid umbes samas meeleolus. Natuke vist lõi juba kergelt reipamat tunnet ka sisse. Hommikuti valgem ja puha...
Aprillis taaselustus mu raskekujuline aiandussõltuvus, niisiis järgnevatel kuudel täiendasin hullunult oma püsikute ridu. Isegi A.nakatus  ja tekitas päris oma, põhiliselt okaspuudega täidetud istutusala. Lahe.
Aprillis pidasime ka oma traditsioonilist kevadpiknikku. Tammispea rannas.

 

 

Vist mai algus oli see aeg kus aiandushulluses põrutasime Lätti taimelaadale. Tõeliselt mõnus nädalalõpp.

Mais hakkasid koolilapsed ja lasteaialapsed õppehooaega kokku tõmbama. Nagu ikka emadepäeva kontsert ja muud ääretult traditsioonilised sündmused.
Saskia üllatas meid ujumisvõistlustel kolmanda kohaga. Selgus ka Sassi meeletu kokkuvõtmisvõime ja võitlejahing. Esimesed kohad läksid mitu aastat vanematele tüdrukutele, neil oli ka mitmeaastane trennikogemus varnast võtta. Saskia läks nendega ikkagi võidu ujuma, lõpetas päris jõhkra jalakrambiga. Ühtlasi sain aru, et oma võitlustel ei ole ma kunagi nii närvis olnud. Mitte kunagi. Grete oli just haigeks jäänud, temal jäi seekord osalemata.

 



Grete ja Saskia tegid päris esimese meres ujumise sel aastal 25.-l mail. Riietega. Noh mõned kenad päevad ju mai lõpus ometigi olid ja meri oli isegi päris jäävaba. Fotot ei ole, sest tormasin nendega kiirkorras autosse ja koju. Kiirustamisest ülemäära palju kasu polnud, köha ja nohu saabusid päris ruttu.

Juuni tõi meie perre esimese kiituskirja. Überuhked olime. Oleme tegelikult siiani.
7.-l juunil tabas meie kanti päris hull äikesetorm. Kuulsime jõe poolt hirmutavat pauku ja kui järgmisel päeval vaatama julgesime minna, oli äike sisse löönud paari suurde kuuske ja need korralikult ära laasinud.

Jaanipäeval tegime sellise triki, et pidime minema Settu aga läksime hoopis paariks päevaks Stockholmi. Ja õieti tegime, palju mõnusam ilm, pingevaba olemine ja muud mõnusused kaalusid koduse jaaniku kuhjaga üles. Tagasitulek nii pingevaba enam polnud. Suutsime minu juhendamisel sõita sadamaga võrreldes täpselt vastassuunda. Viimasel hetkel saime mingil imelikul kombel takso ja jõudsime siiski laeva. Midagi uut see meie pere kohta muidugi ei räägi. Puhkus tuleb ikka lõpetada väikese närvikõdiga. Muuhulgas käisime  Junibackenis ja oma adrenaliinisõltlastega tivolis.

 

 

Juuni lõpupoole hüppas mulle külge üks tüütu putukas. Puuk.Selline pisike vastik sündmus aga pani pitseri kogu mu ülejäänud aastale. See imetilluke elukas, kes ei jõudnud ennast minu põlveõndlasse õieti kinnigi imeda, jagas mulle lahkelt borrelioosi. Ja see on tõesti salakaval haigus.
Kardan, et 2014 vol 2 tuleb üks pikk nutt ja hala sellel borrelioosi teemal.
Osad fotod on tehtud telefoniga ja nende kvaliteet on eeeeee..... kõikuv.