Nagu ikka algab meie pere sügis tatiste ninade, valutavate lihaste jms.- ühesõnaga viirusega. Traditsiooniliselt hoolitsevad selle eest mõningad meie sugulased, kes leiavad alati võimaluse tulla nädalavahetust veetma ja tuua külakostiks kaasa väike tõbi. Iga jumala kord tagantjärele otsustan, et rohkem niiiiii ei juhtu ja ikkagi hoiame kõik oma suud lukus, kui selgelt tatised ja köhisevad sugulikud jälle kohale ilmuvad.
Aga midagi head ikka ka- meie majake on lõpuks niikaugel, et järgmisel nädalal saame sisse kolida. Jeeeeeeeeeeee!
Köök pole veel valmis ja midagi nipet- näpet veel aga põhimõtteliselt on täiesti võimalik nautida oma uut ja armast kodukest. Isegi liistud on tubadesse ära paigaldatud. Ja kõik tänu Antsule. Ikka veel suudan üllatuda, et ongi olemas selline mees kes ehitabki ise oma perele maja. Veab mul. St meil.
Ja täna oli imeilus ilmake. Ja Saskia nihverdas ennast vaikselt elutoast minema ja paari minuti pärast leidis Ants ta ukerdamas keset pööningutreppi. Igalt poolt üles vedimine on Sassu leivanumber. Eile näiteks istus ta rahulikult (hiigelsuures) mänguasjade kastis. Kuidas ta sinna sai- ei tea. Nii et peab edaspidi hoolikamalt tal sabas käima.
Täna Grete ja Mammaga poes. Tegelikult meie jäime autosse ootama ja Mamma läks poodi. Ja ootasime...... ootasime...........ootasime. Lõpuks küsis Grete minult murelikult, et kuule kas ta jäi sinna ööseks või. Õnneks selgus mõne aja pärast et siiski mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar