Tartust tagasi. Õnnelikult

Tartu on üks veider linn. Tallinna poolt vaadatuna hoopist teise elutempoga, muudest asjadest rääkimata. Kuidagi on nii sattunud, et ütled Tartu ja me mõtleme automaatselt Maarjamõisa Haigla või polikliinik. Alguse sai see umbes 3 aastat tagasi, kui leidsime lõppude lõpuks Gretele normaalse ortopeedi, kes oskas teda ravida. Grete sündis üsna raske puusaliigese nihestusega ja ehkki diagnoos pandi juba sünnitusmajas, oli tema ravi Tallinnas üks äpardus teise otsa ja ka täna neid ridu kirjutades lähevad mu rusikad rulli kui mõtlen Tallinnas tegutsevate lasteortopeedide peale. Ravi ise tähendas  seda, et Grete jalad olid puusadest varvasteni kipsis, kipsi pidi käima iga kahe kuu tagant vahetamas, seda tehti haiglas narkoosis ja igakordne teekond Tartusse oli vaevaline ja masendav. Ainuke hea külg oli teadmine, et võtku aega mis võtab aga kunagi hakkab Grete normaalselt käima (st ei jää lonkama). Kokku oli ta kipsis 6 kuud ja käima hakkas alles 1a ja 10. kuuselt. Oli ette teada, et kui sünnib perre järgmine tütar, siis on suur tõenäosus, et sama asi kordub ja hullemas versioonis. Ainuke eelis oli  teadmine mida teha ja kelle juurde abi saamiseks minna. Niisiis kui Sassu sai kolme nädalaseks olime Tartus platsis ja selgus, et Sassul on küll puusaliigese nihestus aga tunduvalt leebemas variandis, 2 kuud padja kandmist ja mure murtud. Eile sõitsime siis järjekordselt närviliselt Tartu poole. Arsti vastuvõtt, röntgen ja meile ulatati pidulikult paber, et lapse puusaliigesed on täiesti terved. No rõõm oli suur ja kergendus ka. Gretega peame kontrolli minema alles siis kui ta kooli hakkab minema. Niisiis pühkisime kiirelt Tartu tolmu jalgelt aga seekord oli lahkumise meeleolu eufooriline. Ja kui mulle muidu käib Tartu tüüpiliselt  uimane tempo tohutult närvidele, siis seda ütlen küll, et patsiendi poolt vaadates on  Maarjamõisa haigla lastekirurgia osakonna ja Tallinna Lastehaigla ortopeediaosakonna vahe  mäekõrgune. Tartu kasuks muidugi.