vestlusi jõuludest

Lasteaiast Gretega koju sõites on meil igavesti mõnusalt tund aega, et omavahel lobiseda. Nii et midagi head on ka selles pikas koduteekonnas. Eile üritasin enda meelest olla hullult kaval ja viia jutt sellele, kes mida Jõuluvanale kirjutas. Noh et saada jõulukinkide spikrit või nii. Gretet see teema millegipärast üldse ei erutanud, muutus pahuraks ja paukus mulle vastuseid. Stiilis, et no sa tead küll, et mina kirjutasin Jõuluvanale, et tahan musketäride Barbiet ja sulle endale võiks tuua Jõuluvana uue arjuti ( loe: arvuti) ja Anette teab ise mis ta Jõuluvanale kirjutas.... targemaks ma siis suurt ei saanudki. Millegipärast on nii kujunenud, et just lastele jõulukinkide ostmine on üks paras peavalu. Vaadates kaubaküllust on teemapüstitus veider, võiks aru saada ,et kaheksakümnendatel ehk siis nõukaajal oli nii. Näiteks eile kõndisin mööda mänguasjade poode ja tulin tagurpidi välja, no mitte üks asi ei kutsunud ostma.Tugev seos on laste soovide ja hetkel telekast tuleva reklaami vahel . Sellest siis Hendriku soov saada politseimaja lego ja Grete soov saada musketäride Barbie. Politseimaja legoga läks nii, et seda polnud õiges mitmes poes, lõpuks avastasin Selverist. Töövõit! Rõõm oli suur, et vähemalt üks kingitus on olemas! Enne kassasse minekut viskasin pilgu igaks juhuks hinnale..... ja panin lego riiulile tagasi. Maksis sesssinane nikerdis 1800 raha. Liig mis liig.  Läksin järgmise riiuli juurde ja vaatasin Barbiet, hind nagu neil tavaliselt on, nii 500 raha kanti. Vaatasin seda Barbiet ja nii masendav tunne vajus kaela, niiiiiiiiiiiiiiiiii igav............. ja mõttetu. Gretel ju on ka neid nii tükki viis, vedelevad mänguasjade kastis või nukumajas, huvi pakuvad nii umbes kümme minutit.  Minust ta igatahes sinna riiulile jäigi. Pärast sellist vägevat poodlemist olin tige nagu hokilitter ja marssisin lihtsalt minema. Kuidas siis teha lastele jõulikinke nii, et lapsele meeldiks, endal oleks süda rahul ja rahakott ei oleks mõrvatud ? Ei tea.