Veebruarist

Viimasest postitusest on mõnda aega mööda läinud, nii tohutu väsimus on peal, et kogu jõud kulub esmaste tarbetoimingute peale, ükspuha muu asi on juba liiast. Mitu mustandit ootab arvutis ülevaatamist ja postitamist, tundub, et tänane pühapäev on selleks justnagu loodud.
Meie ja ilmselt paljude perede selleaastasesse veebruarikuusse talletub igapäevane lõputu lumerookimine, see on juba sama loomulik kui hambapesu ja hommikukohv. Siis veel pidev mure katuste seisukorra pärast. Ants on juba peaaegu igapäevaselt katlamaja jm. majade katuseid puhastamas. No seda lund ikka jagub.

Lumelabidad on poest ammu otsa lõppenud, eile oli tõsine töövõit, kui saime Bauhofist viimase lumelabida. Vaat siis kui vähe on õnneks vaja. Seoses sellega ootame natuke hirmuga lume sulamist, lumeuputusest saab kiiresti veeuputus. Nii et järgmise nädala poeprogramm saab olema kummikute varumine. Üleüldse on kõik praegu natuke hangunud, oleme hästi kodused. Pika talve järelnähud on näha paljude inimeste näost. Mina näiteks olen kogu aeg väsinud. Hoolimata apteegist varutud vitamiinide hulgale ei saa ega saa sellest väsimusest võitu. Selleks on ilmselt päikest vaja.
Saskial on tekkinud vastik komme togida ja juustest sikutada, lisaks tahab ta a l a t i Gretega samade mänguasjadega mängida, meie kodu on hetkel pidev naistekätshi võitlustander, kuna Grete on hellake, siis kisa stiilis " emmme Sassu peksab, appppppi" on täiesti tavaline. On tähelepanuväärne, et maailma rahulikumad inimesed (mina ja Ants), suudavad sellises kaoses väga kiiresti ärrituda. Lohutus, et oh see aeg läheb mööda, ei tööta meie peal absoluutselt. Nii olemegi proovinud lõputu seletamisega ja katsunud ise ka rahulikuks jääda.............. Tuleks juba kevad, saaks tited lihtsamalt õue kupatada ja ehk oleks elu siis natuke rahulikum.
Vabariigi aastapäev.
Meie perekonnas on vähemalt kaks inimest kelle jaoks on kõik Eestiga seotud tegevused üliväga tähtsad. Omavahel kutsume neid marurahvuslasteks. Need on Grete ja Kristiina. Seega algasid meie ettevalmistused vabariigi aastapäeva tähistamiseks juba teisipäevast linna Anna-Justina juurde jäämisega. Järgmisel hommikul 6.45 läksid Grete ja Kristiina lipu heiskamist  vaatama ja siis paraadile.

 Hiljem käisime Gretega minu isa haual. 24.veebruar on minu jaoks alati tegelikult kurb päev- siis suri minu isa ja sellest on juba 6 aastat. Surnuaed oli mattunud ühtlaselt lume alla ja uskumatu küll- me ei leidnudki hauda üles.
Pärast sõime kõik koos torti ja vaatasime ühe silmaga televiisorist Presidendi vastuvõttu.