Sügis käes, sügis käes....

Hoolimata sellest, et sel aastal on sügisesed ilmad olnud üsna ilusad, pean ma ikka laialt kuulutama, et mulle sügis ei meeldi. Jaa muidugi- soe september, metsas seenel, ploomid ja õunad- see jääb sinna plusspoolele aga pimedus, külm, taevast alla kallav sodi- no lihtsalt jube. Igal sügisel hakkan mõtlema, et näe polegi ju suurt maailmas ringi käinud, võtaks tited ja vaataks paar kuud mis Austraalias või Tais toimub. Aga ju ei ole veel nii küllalt saanud, et päris tegudele asuksime.


Grete käib endiselt rõõmuga lasteaias. Saan temast täitsa hästi aru- tundub, et neil on seal tõesti tore. Eelmisel neljapäeval oli näiteks metsapäev, paluti kaasa võtta korvid ja võileib. Lapsed ja kasvatajad korjasid seeni ja panid välja seenenäituse. Grete korjas mammale korvitäie männiriisikaid . Seeni on sel aastal tõesti palju. Jätsin vist küll esimest korda elus seened metsa, neid oli lihtsalt niiiii palju. Eks seenelkäimise üks olulisestest teguritest on jahikirg ja kui see muutub olematuks, kahaneb seenelkäimise võlu sellega koos. Kelder on igatahes täis marineeritud seeni ja vähese soolaga tehtud seeni ja omas mahlas seeni ja siis veel ploomimoosi ja õunamoosi ja igatsorti salateid. Nagu päris kohe. Aaa 120 liitrit õunamahla unustasin. Tundub nagu valmistuksime suuremat sorti näljahädaks aga igapühapäevane pannkoogihommik nõuab oma. Tavaliselt on mul selleks puhuks varutud sügavkülma purustatud maasikaid ja vaarikaid aga ülisooja suve tõttu on neid väga vähe.

Võtsime üles kartulid, ega neid küll eriti võtta olnudki aga isegi sellisel väikesel tegevusel löövad väga selgelt välja laste erinevused. Grete võttis paar kartulit, kuulutas kõigile kui tore on kartuleid võtta ja vajus vaikselt teisele poole maja kiikuma. Saskia korjas kartuleid kiiresti-kiiresti, vedis oma ämbrit järjekindlalt kaasas, vahepeal istus vao otsa, tühjendas kummikud mullast ja kihutas edasi, põllult lahkus viimasena. Ma olen väga pikalt arvanud, et lapsed kujunevad suures osas sellisteks nagu neid kodus kasvatatakse, praegu näen küll, et palju antakse ikka sündides kaasa, eks kodunt saab lihtsalt igapäevase käitumismustri kaasa. Vist. Lugesin paar päeva tagasi Annest&Stiilist Justin Petrone kolumni sellest kuidas ta ei saa aru oma kahest pidevalt omavahel kaklevast tütrest. No täitsa nagu meie perest oleks kirjutanud. Naersin pidevalt homeeriliselt seda lugedes ja pärast naeris Ants. Kahju ainult, et endal pole nii head kirjutamisoskust, sest vahel on see elu nende kahe alla borissovnaga päris hea huumor.

Ise olen kudumise lainel ja nüüd on mul uus hullus- fimotamine. Teised on selle hulluse nii 3-4 aastat tagasi läbi põdenud, nüüd siis minu kord. Karta on, et vaesed sugulased ja sõbrad saavad järgmised kümme aastat fimost tehtud kingitusi, millest ma ise muidugi hullus vaimustuses olen. Minu suureks rõõmuks õpetab meid Kajakas, kelle tegemisi ma ikka jälgin.

Minu suurprojekt koondnimega lapsed omadesse vooditesse magama hakkab omandama kergelt stabiilsust. Mõned ööd nad magavadki terve öö omas voodis. Tavaliselt küll nii kella nelja paiku hiilivad ikka meie voodisse kaissu. Aga asi seegi, et tervelt pool ööd saab omas voodis laiutada ja rahulikult magada.

Kristiina ja Riina käisid reisil Itaalias. Olid 9 päeva ära ja tulid tagasi paksult kultuuri täis tangitud. Reisimine on ikka mõnus.