Enamiku suvest olime sel aastal üsna kodused. Ma pole vist nii umbes aastat kümme käinud nii palju rannas kui sel aastal. Oooo Eru rand ja ooooo Võsu rand. Soe oli ja hea oli. Näpuotsaga liikusime väljaspool kodu ikka ka.
Haapsalu ja Tätte kontsert.
Kui meil üldse on mingeid traditsioone, siis see, et korra suve jooksul käime Tätte kontserdil. See on enamasti pikalt ette plaanitud üritus ja sel aastal ostsime piletid Haapsalu kontserdile. Pole juba paar aastat Haapsallu sattunud, nii et täitsa Haapsalu igatsus oli. Läksime Antsuga Paunast Haapsalu poole liikuma juba üsna varakult, tahtsime kolada ringi ja ühtlasi Riguldist Jaagu juurest läbi sõita. Kui meil veel lapsi polnud ja vaba aega oli, sõitsime Antsuga täitsa eesmärgitult mööda Eestit ringi, keerasime suvalistesse kohtadesse sisse, umbes nii, et keera nüüd vasakule, järgmisest teest sõida otse ja siis jälle vasakule. Tänu sellele peenele meetodile oleme sattunud müstilistesse kohtadesse, olnud nii positiivselt vapustatud kui negatiivselt shokeeritud. Oli täitsa tavaline nädalavahetus, kus me hommikupoolikul hakkasime sõitma Haapsalu poole, öömaja aga otsisime juba Läti piiri ääres. Nüüd ei ole säänset seiklemist saanud juba pikemat aega harrastada aga seekord saime jälle näpuotsaga seda meelde tuletada. Leidsime Läänemaal ühe armsa väikese kalmistu ja küla, kuhu polnud varem sattunud. Haapsallu jõudes oli esimene mure leida autole mugav parkimiskoht ja minna linna peale kondama. Juba mõnda aega tagasi oli Haapsalu väga armas ja soe linnake, paari aastaga on aga renoveeritud peaaegu kogu linn ja jalutada mööda väikeseid tänavaid oli ikka väga mõnus, silm lihtsalt puhkas kenasti korda tehtud majadel ja südamega kujundatud aedadel. Süüa saime Grand Holm Marine Sadama restoranis. Nii veidrat teenindust pole juba ammu kohanud aga lõpp hea kõik hea. Süüa saime ja lõpuks saime isegi arve ära maksta. Läksin Tätte kontserdile tugeva eelarvamusega seoses üle müüdud piletite ja muu negatiivse eelinfo pärast, kontsert ise oli aga oma tuntud headuses ja pettuma ei pidanud küll milleski, vastupidi, Tätte hullutas suurt hulka publikut nagu ikka. Mulle meeldivad enamasti rohkem küll väiksemale hulgale mõeldud kontserdid aga seekord ei tunnetanudki, et nii palju inimesi on kohal.
Augustitorm
Kaheksandal augustil laastas meie kanti ( ja muud Eestimaad ikka ka) hull torm. Õnneks meie kodu jäi sellest puutumata, küll aga sai hullult kannatada meie lähedal asuvad Eisma ja Vainupea, Rakvere ja Väike-Maarja . Olen elu parima suve veetnud kunagi Eismal ja seetõttu on see kant hästi südamelähedane. Mõned päevad pärast tormi sõitsime sealt läbi ja pilt mis avanes oli ikka päris jube. Metsatukkade kaupa risti-rästi koos juurtega maa seest välja kistud puud. Majad, milledel polnud enam katust. Elektriliinid, mis olid kilomeetrite kaupa lösakil puude otsas ja maas. Täielik kaos. Meil ikka vedas hullupööra. Olin just jooksuriided selga tõmmanud, kui Ants ütles, et vaata üles. Nägin süsimusta, meie poole liikuvat massiivset pilve. Hakkasime jooksuga õue pealt asju kokku korjama aga juba umbes poole minuti pärast oli pilv meie kohal ja meeletu äikesetorm läks lahti. Mul oli päris hea meel, et pool tundi varem jooksma ei läinud, oleksin olnud keset metsa, umbes poole oma tavalise jooksuraja peal. Õnneks jäimegi tormi suhtes äärealale, lahtised kergemad asjad lendasid küll mööda hoovi ringi aga puud ning katused jäid omale kohale. Istusime terrassil ja vaatasime taevast lasershowd. Alles uudistest nägime mis ümberringi toimus.
Fotod Väike-Maarja kirikutornist. Hetkel olematust.
Grete on viie aastane ja käib Vihasoo lasteaias
Grete sai 22.augustil viie aastaseks. Pidu oli nagu ikka suur ja lõbus ja lõppes väikese ilutulestikuga. Palju lapsi ja sugulasi ja sõpru. Natuke on see kujunenud nagu suvelõpupeoks ka, nii et alati on väga mõnus seda pidu korraldada.
Grete on endiselt õrn ja habras nii „kondikavalt“ kui mõtteviisilt. Vahel ma vaatan kuidas ta salaja hiilib ülesse tuppa ja paneb ukse vaikselt-vaikselt kinni, et Sass ei taipaks kuhu Grete kadus. Eks ta seal siis unistab ja mängib ja kui teda kogemata segada, siis ta alati ohkab, et ma niiiii oleks tahtnud veel omaette olla. Ta on suur loomasõber ja muidu ka kõikide inimestega väga hell. Ühel päeval koristasin terrassi ja nägin kuidas Grete tuli toast kikivarvul, midagi õrnalt käes. Ta pani selle midagi üle terrassi ääre murule ja hüüdis: „ Head aega kallis tigu! Jõua ilusti koju!“ ja pärast rääkis mulle:“mängisime koos teoga üleval, ta vaatas nii rahulikult kuidas ma joonistasin!“ Selline rahulik ja mõnus on üks pool Gretest, teine pool saabub siis kui tahaks midagi aga mingil põhjusel ei saa. No siis lööb välja see tumedapealistepruunisilmsete temperament- siis tuleb ikka karjuda ja nutta ja rullida maas ja hüsteeritseda niimoodi, et kõikidel muudel kodakondsetel löövad kõrvad pilli. Alguses ma ei osanud mitte kuidagi reageerida, püüdsin rahustada aga see ajas ainult asja hullemaks. Nüüd ootan üsna osavõtmatult kõrval kuni ta lõpetab- kui keegi kaasa ei mängi, siis kaua sa ikka karjud seal maas- räägime asjad sirgeks ja vaatan, et ta vähemal sel hetkel mitte mingil juhul ei saaks seda, millest selline jonnihoog tekkis. Õnneks juhtub sellist asja suhteliselt harva, tavaliselt on Grete rõõmus ja heas tujus tirts. Üle kõige maailmas meeldib talle tantsida ja joonistada, multikaid ja raamatuid vaadata. Tähtede ja numbrite õppimisega tal suurt kiiret kahjuks pole, aga eks siis jõuab neid ju õppida ka.
Seoses maale kolimisega jäi Gretel eelmisel aastal lasteaias käimine päris unarusse. No nii paar päeva kuus ikka jõudis sinna. Seepärast oligi päris loogiline panna Grete Vihasoo lasteaia järjekorda. Eelmisel aastal lasteaias vaba kohta polnud, sel aastal helistati juba varakult et Grete on sügisel lasteaeda oodatud. Eelmisel reedel käisime väikesel tutvumisringil ja esmaspäevast alates on Grete täiemõõduline lasteaialaps. Ei saa jätta mainimata, et nii heas korras lasteaeda pole mina veel näinud. Suured, ilusad, avarad toad, palju joonistamis jm. vajalikke tarvikuid, oma turnimisnurk ja nukunurk, mõnus magamistuba. Tavaliselt on kõige kehvamas korras pesemis- ja wc-s käimise ruum, Vihasoo lasteaias seda probleemi küll pole- väga uhke ruum põrandakütte ja sanitaartehnikaga. Kasvatajad on juba vanad tuttavad Antsu lasteaias käimise ajast, nii polegi midagi imestada, et Gretel pole mulle aega isegi lehvitada, nii kiire on mängima. Loodan, et see nii jääbki.
Hiljem: viis päeva on nüüd lasteaia elu elatud, Gretel on hulk sõpru tekkinud- Loviisa ja Loona ootavad juba hommikul uksel, mind pole isegi vaja riietumise juurde, õhtuti küsitakse, kas hommikul ikka kindlasti läheme lasteaeda....
Johanna esimene koolipäev.
Minu vennatütre Johanna jaoks oli eile väga tähtis päev- ta läks esimesse klassi. Johanna kool Kadrioru Saksa Gümnaasium sai 50.aastaseks ja seetõttu oli avaaktus Kadrioru Pargi Roosiaias. Meie aktusel ei käinud, küll aga õhtupoole Muugal kooki söömas ja esimese koolipäeva muljeid kuulamas. Johanna rääkis õhinaga abiturient Gerdist, kellega koos ta aktusele läks, õpetajast ja pinginaabrist. Nii tore ja nii veider samal ajal, et need lapsed ikka nii uskumatult kiiresti suureks saavad.
Viimasel ajal on mind tabanud jälle nokitsemise hoog, nii juhtuski et kinkisin Johannale sussi ja/või dressikoti.
Jaanus ja Karmen kinkisid õunapuu.
Kooli läks ka meie suvelaps Hendrik, tema muljeid kuuleme ilmselt pühapäeval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar